“Raske on see, mis võtab vähe aega. Võimatu on see, mis võtab natuke kauem aega. ”
― Fridtjof Nansen~
Fridtjof Nansen (10. Oktoober 1861-13. Mai 1930) sündis Store Frøen, Oslo lähedal. Tema isa, edukas advokaat, oli religioosne mees, kelle oli selge ettekujutus isiklikust kohustusest ja moraalsest põhimõttest. Tema ema oli kindlameelne, sportlik naine, kes tutvustas oma lastele vabaõhuelu ja julgustas neid kehalisi oskusi arendama. Ja just Nanseni sportlik osavus tõestas tema karjääri ülimat tähtsust. Temast sai hea uisutaja, võimleja ja ujuja, kuid just tema suusatamisoskus mängis tema elus suurt rolli. Nansen oli pikka kasvu, paindlik ja tugev. Tal oli füüsiline vastupidavus suusatada viiskümmend miili päevas ja psühholoogiline iseseisvus pikkade reiside alustamiseks, minimaalse varustuse ja seltsiks ainult oma koer.
Koolis paistis Nansen silma teaduse ja joonistamise alal ning 1881. aastal otsustas sisse astuda Oslo Ülikooli spetsialiseerudes zooloogias. Järgneva viieteistkümne aasta jooksul ta sidus oma sportlikud oskused, huvi teaduse vastu, tema seiklusjanu ja isegi oma joonistamisoskuse saavutamaks oma hiilgavad saavutused, mis tõid talle rahvusvahelise tuntuse.
1882. aastal seilas ta nelja ja poole kuusele retkele hülgelaeval “Viking” Gröönimaa idarannikule, uurimaks teaduse seisukohalt hüljeste ja karude elu ja kombeid. Sellest retkest kirjutas ta aastaid hiljem raamatu. Teda kui seiklejat kuid köitis mere- ja jäämaailm.
Aasta hiljem, saades zooloogia kuraatori ametikoht Bergeni muuseumis, veetis Nansen järgmised kuus aastat intensiivses teaduslikus uurimises, täiustades oma tööd mõne märkimisväärse labori külastamisega ja ühel korral läbides erakordse retke suuskadel üle Norra Bergenist Oslosse ja tagasi. 1888. aastal kaitses edukalt oma doktoritööd Oslo Ülikoolis teemal „Kesknärvisüsteemi histoloogiliste elementide struktuur ja kombinatsioon“.
Nansen oli pikka aega välja töötamas ning planeerimas oma retke Gröönimaale, mille sisemust poldud uuritud. Ta otsustas liikuda asustamata idast asustatud lääne poole, lõigates ära taganemistee. Teisi sõnu, kui ta jõudis kaldale, ei olnud tal enam tagasiteed. 1962. aastal selgitades oma filosoofiat St. Andrewsi õpilastele, ütles Nansen, et “Sel viisil põletan ma enda taga kõik sillad. Mis ka ei juhtuks, ma ei saa taganeda. Tagasitee on suletud. Ainus väljapääs on edasi rühkida,”. Kuueliikmeline meeskond elas üle termomeetri näidu -45 kraadi, peaaegu 3 000 meetrit üle merepinna, ohtlikud jääväljad, väsimuse ning janu, selleks, et jõuda läänerannikule 1888. aasta oktoobri alguseks, pärast peaaegu kaks kuud väldanud ränka, tuues kaasa olulist informatsiooni Gröönimaa sisemaast.
Järgneva nelja aasta jooksul töötas Nansen kuraatorina Oslo ülikooli zootoomilises instituudis, avaldades mitmeid artikleid, kaks raamatut, „Esimene Gröönimaa ületamine“ (1890) ja „Eskimo elu“ (1891) ning kavandas teaduslikku ja uurivat retke Arktikasse. Lähtudes oma plaanis revolutsioonilisele teooriale, mille kohaselt kandis hoovus polaarjääd idast läände, läks ekspeditsioonilaev “Fram”, tohutult tugev ja kavalalt kujundatud laev, Oslo sadamast teele 24. juunil 1893. aastal. Liikudes piki Euroopa ja Aasia rannikut itta kuni Uus-Siberi saarteni, pöördus “Fram” põhja poole ning külmus, nagu kavatsetud oligi, jäässe kinni. Vastutuulte mõjul tehti vahel vähikäiku, siis jälle edasi, uuesti tagasi. Aasta möödudes oldi vaevu 150 km kaugusel kinnikülmumise kohast, kuid olenemata ohtudest, pettumustest ja kahtlustest, kuidas küll üritus võiks õnnestuda sellise aeglase edasinihkumise juures, kujunes laeval hea õhkkond. “Fram´i” edenemisest selgus mõne aja möödudes, et hoovus ei suundu päris üle pooluse, vaid möödub sellest võrdlemisi kaugel lõuna poolt. Seepeale üritas Nansen 1895. aastal keset polaarmerd koos ühe kaaslasega ette võtta julge kelguretke, et jõuda võimalikult kaugele põhja poole. Kuigi mõlemad tegid tohutuid pingutusi, jõudsid nad vaid kuni 86º4´ põhjalaiuseni ja pidid 450 km poolusest eemal tagasi pöörduma. Järgmisel kevadel tungiti suurte ponnistustega edasi, kuni viimaks jõudsid nad Franz Josephi maale ning kohtusid seal juhuslikult inglaste ekspeditsiooniga, kelle abiga pöördusid nad tagasi kodumaale. Vaid kümmekond päeva hiljem pärast kodumaale tagasijõudmist, sai Nansen telegrammi, mis teatas, et “Fram” on saabunud õnnelikult kodumaale. Hoovus oli ajanud “Fram´i” põhja poole Svaldbardi ning vabanenud jäävangistusest pöördus laev kodumaale tagasi Nansenita. See oli olnud mälestusväärne retk: kolm talvitumist ja ei ühtegi hukkunut. Tehti kindlaks, et Euraasia ja põhjanaba vahel pole mingit mainimisväärset suuremat maismaa-ala, et polaarmeri on õige sügav, esineb voolusi ja tõusu ning mõõna. Palju andmeid ja selgust toodi ka kauge põhja looma- ja taimeelu kohta, magnetismi ja põhjavalguse üle, lisaks teatmeid ilmastiku- ja jääoludest. “Fram´i”-ekspeditsiooni rahvuslik tähendus Norrale oli erakordne.
Reis oli suur seiklus, kuid see oli ka teaduslik ekspeditsioon, Fram oli okeanograafia-meteoroloogilis-bioloogiline labor. Nansen avaldas kuus köidet teaduslikest tähelepanekutest, mis tehti ajavahemikus 1893–1896. Jätkates seejärel ookeaniuuringute alal uute murrangute saavutamist, määrati ta 1908. aastal okeanograafia professoriks.
Nanseni uuringud jäid pooleli 1905. aastal kui ta kutsus üles Norra iseseisvumist Rootsist ning peale liidu lagunemist oli ta äsja iseseisvunud Norra riigi esimene saadik Londonis kuni 1908. aasta maini. Järgneva paari aasta jooksul ta juhtis mitut okeanograafiaekspeditsiooni polaarpiirkondadesse, kuid kui maailm oli 1914. aastal sõtta läinud ja uurimine peatatud, hakkas ta rahvusvaheliste poliitiliste suhete vastu üha enam huvi tundma.
Ligi aasta jooksul aastatel 1917–1918 pidas Nansen Washingtonis Norra delegatsiooni juhina läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks liitlaste blokaadi leevendamiseks, et lubada hädavajaliku toidu vedu. 1919. aastal sai temast Norra Rahvasteliidu Seltsi president ha Pariisis toimunud rahukonverentsil oli Nansen mõjukas lobist väikerahvaste õiguste tunnustamisel. Aastast 1920 kuni tema surmani, oli Nansen Norra delegaat Liidus.
Kevadel, 1920. aastal palus Rahvasteliit Nansenil võtta ette sõjavangide, kellest paljud olid Venemaal, kodumaale tagasitoomise ülesanne. Lähtudes oma tavapärasest julgusest ja leidlikkusest ning hoolimata piiratud rahalistest vahenditest, naasis Nansen kodumaale järgmise pooleteise aasta jooksul 450 000 vangi.
Nansenilt pärineb idee anda kodakondsuseta isikutele passi asendav dokument (nn. Nanseni pass), mis võeti vastu 52 riigi poolt. Oma 9-aastase ametiaja jooksul aitas Nansen sadu tuhandeid põgenikke – venelasi, türklasi, armeenlasi, assüürlasi ja assüüria-kaldealane – kasutades klassikaliseks muutuvaid meetodeid: hoolekanne, kodumaale naasmine, rehabilitatsioon, ümberasustamine, emigratsioon, integratsioon.
1921. aastal palus Punane Rist Nansenilt võtta ette veel kolmas humanitaarülesanne – suunates leevendust miljonitele venelastele, kes olid suremas näljast aastatel 1921–1922. Saada abi lääneriikidelt oli keeruline, sest Venemaad ei usaldatud, kuid Nansen saavutas oma eesmärgi, kogudes piisavalt varusid, et päästa märkimisväärne arv inimesi, arvud jäid vahemikku 7 000 000 kuni 22 000 000.
1922. aastal Kreeka valitsuse palvel ja Rahvasteliidu heakskiidul, proovis Nansen lahendada Kreeka põgenike probleemi, kes olid välja aetud kodudest nende kodumaalt pärast seda, kui Kreeka armee oli saanud lüüa Türgi armeelt. Nanseni läbirääkimistel õnnestus vahetada 1 250 000 kreeklast, kes elasid Türgi maadel 500 000 türklase vastu, kes elasid Kreekas, vajalike hüvitiste ja sätetega, mis andsid neile võimaluse uue elu alguseks.
Nanseni viies märkimisväärne panus humanitaarabisse oli 1925. aastal Rahvasteliidu kutsel Armeenia rahva abistamine väljasuremisest. Ta koostas poliitilise, tööstusliku ja rahalise plaani armeenlaste rahvusliku kodu loomiseks Erivanis, mis nägi ette seda, mida ÜRO tehnilise abi nõukogu ning Rahvusvaheline Arengu- ja Rekonstruktsioonipank on teinud peale Teise maailmasõja järgsel perioodil. Rahvasteliit ei suutnud plaani ellu viia, kuid Nanseni rahvusvaheline pagulaste büroo asutas hiljem Erivanis umbes 10 000 ning Süürias ja Liibanonis 40 000 inimest.
Nansen suri 13. mail 1930 ja maeti 17. mail, Norra iseseisvumispäeval.
(Fridtjof Nansen – Biographical. NobelPrize.org. Nobel Media AB 2020. Sun. 23 Aug 2020. https://www.nobelprize.org/prizes/peace/1922/nansen/biographical/ )
(Nansen -delfi.ee 15.03.2004. https://www.delfi.ee/archive/nansen?id=7384435)